Juhtum anatoomiamuuseumis.

Kriminaalajaloo teadlasel Elaril jooksis juba vist viieteistkümnes tund järjestikkust tööd. Või on see juba seitsmeteistkümnes? Kes seda enam teab?  Sügavalt ohates lükkas ta eemale kandiku erisuguste mürkidega, mida oli uurinud ja eemaldas kindad. Sügav vajadus järjekordse kofeiinilaksu või mõne unetunni järele hakkas endast märku andma. Kuidas küll aeg lõbutsedes lendab?

Mees lonkis läbi hoone kohvimasina poole. Korraks kiikas ka punastele elektroonilistele numbritele muuseumi fuajee seinal. 4:27. Vana teadur üritas meenutada oma viimast söögikorda. Kas oli see viimati üleeilne lõunasöök? Ta ei vaevunud tulesid sisse lükkama. Olles anatoomiamuuseumi omanik juba 7 aastat, oli ta veetnud seal enamus oma öid ja päevi. Kuigi anatoomia talle endale mingit huvi ei pakkunud, oli ta onu muuseumi talle pärandanud. Küll mitte sihilikult. Onu Asko oli imelik mees. Kogu oma elu pühendanud elunditele, nende kogumisele ja säilitamisele. Kui irooniline, et ta suri, kuna tal üks neer üles ütles, sest ta õigel ajal uuringutele ei läinud. Järglasi tal ei olnud. Pole ka imestada. Kuigi paljud naised ei taha väga olla mehega, kes on veetnud rohkem aega marineeritud kopsudega kui elus inimestega. Seega jäi muuseum Elarile.

Väsinud mees õngitses taskust eurose ja lükkas selle masinasse. Kohv hakkas mõnusa sorinaga voolama. Püha elumahl! Ta venitas end ja hüppas paar korda ning siis märkas seda. Teadlane teadis selle ruumi igat nurka ja igat varju. Midagi oli paigast. Kuuvalgus langes suurtest laeakendest ja valgustas ruumi keskelt, kuid jättis nurgad pimedaks. Mees liikus suure trepi poole ja nägi kogukat varju, mida ei tohiks seal olla. „Kui see kuradi koristaja jälle prügikotid viimata jättis ja ära peitis, siis ta vaid oodaku, küll ta saab. Miks ma üldse palkasin selle joodikust vanaäti?” oli teadlane pahane ja kummardus lähemale. Ninna lõi räme roiskunud lõhn. Ta tõusis püsti ja pöördus ümber pisut kiiremini, kui unepuuduses ajule oleks meeldinud. Järsku lõi kogu tuba ta ümber keerlema ja ta otsustas, et on viimane aeg uinaku jaoks.

Teadlane otsustas lasta oma joodikust koristajal hommikul sellega ise tegeleda ja seejärel ootab vanameest kindel lahtilaskmine.

Elari ärkas uimasena. Ümberringi oli pimedus. Ta otsustas veel magada.

Kui Elari uuesti ärkas oli ta endiselt pimeduses, kuid enam mitte unine. Ta viskas harjumuspäraselt  jalad üle voodi ääre ja avastas, et oli maganud põrandal. Ta tõusis püsti, kuid ei näinud ümberringi pisematki valguskiirt. Teda ümbritses pilkane pimedus. Elari üritas liikuda, kuid ta jalad olid pehmed ja see raskendas ta kõndimist. Kuidagi tuigerdas ta lõpuks edasi, kuid avastas, et sai kõndida vaid paar sammu, kuni jõudis seinani. Mida? Ta kobas seinu, aga ei leidnud midagi. Paanika sisenes ta mõtetesse. „Mis toimub?” mõtles ta samal hetkel kui ta käsi puudutas midagi. See oli lüliti. Elari vajutas seda ning järsk valgus pimestas teda. Kui ta silmad lõpuks harjusid, vaatas ta ringi ja leidis, et on kapis. Kuidas ta sinna sai, ei osanud ta arvata. /10 A/ 

Järsku kõlas kusagilt kähe hääl:„Ma tahan mängida mängu.“ Elari ehmus seda kuuldes. Ta hakkas otsima, kust heli tuli. Mees vaatas kapis ringi, aga ei leidnud midagi. Lõpuks avastas ta kapi ülevalt servast väikese ekraani, mille kõrval oli ka kõlar.

Ekraanilt paistis üks tume kogu, mis lausus: „Kui sa tahad kapist välja saada, pead sa täitma kõik ülesanded, mis ma sulle annan.“

Elari oli paanikas ja ei saanud midagi aru.

Ta karjus: „Laske mind välja siit! Miks te mind siin kinni hoiate?“ 

Hääl kõlarist lausus: „Miks sa karjud? Kas sulle ei meeldi minu mäng?“

„Elari oli natuke veidrik, mistõttu ta hakkas naerma ja röökis: „Kas sa arvad, et see on mingi „Saag“ siin?“

Hääl kõlarist ütles: „Sina kuulad nüüd mind. Ma tahan, et sa teeksid 580 kükki järjest, ilma puhkamata.“ Kõlarist kostus sahin ja ekraan kustus. Mees läks veel rohkem paanikasse ja hakkas kappi seestpoolt lõhkuma. Ta võttis end kokku ja hakkas kükke tegema. 156. kükil sai tal võhm otsa ja lihased läksid krampi. Ta lõpetas kükkide tegemise. Ekraan läks uuesti tööle ning must kogu ilmus välja. /12T/

Must kogu tiirles müstilises kapis ümber Elari ning kadus, aga see hääl ilmus jälle rääkides ähvardavalt: „Kas teed edasi või lepid tagajärgedega ?“ Elari keeldus. Vaikselt hakkasid eikusagilt välja ronima prussakad, justkui paljunedes. Nad olid igal pool, kaasaarvatud ka teadlase peal. Elari hakkas paanikasse sattuma. Järsku hüüdis tusase häälega: „Hästi, ma teen need kuramuse kükid!“ Seejärel prussakad kadusid nagu võluväel. Vana mees aina ohkis ja puhkis, proovis saavutada kükkide tegemise, ta oli poole peal ja jõud kadus täielikult. Kuuldes hääle ähvardust kukkus Elari kokku. Unes nägi ennast sõitmas üksiksarvikuga vikerkaare peal – elu oli ilus. Järsku paistis ere valgus silma. Ta teadis, et lõpp on tulemas, ta teadis, et ta sureb. Ta avas silmad, vastu paistis helesininesinine taevas. Pika pingutamise peale sai ta ennast püsti ja avastas ennast anatoomia muuseumi katuselt. Eemal paistis kapp. See oli kindlalt see sama kapp, kus Elari oma õudusunenägu läbi koges. Kapist kostus kolin. Teadlane liikus lähemale ning uuris seda pingsalt, keegi oli justkui luku taga. Kapist välja astus Onu Asko. Ta oli räsitud, vana ja jõuetu. Elari astus talle ligi, vaikselt, katsus teda. Arvas, et näeb kummitust ning mõtles: „Appi, kas ma olengi surnud ?“ Onu Asko ei öelnud sõnagi. Nii kiiresti kui vana mees jõudis, jooksis esimesele korrusele. Pärast poole tunnist puhkamist leidis ta purjus koristaja. Esimene küsimus Elarilt: "Kas sa näed mind?" Koristaja vastas Elarile sarkastiliselt: „Küsiks siis midagi asjakohast.. Muidugi ma näen sind, ega sa mingi võlur ei ole keebiga.“Elari ei olnud vastusega rahul ning küsis edasi: „Kas ma olen siis elus?“ Koristaja vastas jällegi sarkastiliselt: „Ja ma arvasin, et mina olen täis. Täitsa elus oled vist ikka jah.“ Elari läks istus ohates oma töölaua taha. Näpistas end, arvates, et magab kuid täiesti ärkvel ja elus. Ta proovis teha tööd kuid asjatult. Ta mõtted ei suuda keskenduda kuid tegi otsuse ning hakkas mõtlema juhtunule. „Kiirustas“ katusele, Onu Asko oli veel seal, Elari ei tahtnud teda kellelegi näidata. Samuti seisis seal see sama kapp, sisemust ei julgenud lähemalt uurida. Tõi surnust ülestõusnule süüa ja proovis teda rääkima panna kuid asjatult. Seejärel läks alla korrusele internetist uurima. Seal olid jaburad vastused. Võttis välja targad raamatud ja uuris neid suure huviga kuid surnust ülestõusnu kohta polnud seal midagi. Aeg möödus tema lemmikjoogiga – kohviga. Lõpuks lausus paar lauset Onu Asko kuid ühestki lausest Elari aru ei saanud. Ta rääkis nagu hiina keelt. /11. S /

Mõni tund hiljem ärkas mees katusel. Hommikuseks äratajaks oli vares, kes parasjagu oli asumas härrasmehe nina kallale. Pärast mõningast vandumist tiivulise peale, hakkas Elari paaniliselt otsima oma kallist kohvitassi, mis lahkus tema juurest vaid siis, kui oli vaja teha kiire külastuskäik nõudepesumasinasse. Otsimise käigus ei pööranud ta mitte mingisugust tähelepanu faktile, et kapp koos onuga oli kadunud ning selle asemel kiri tema initsiaalidega kuni hetkeni, kui jäine tuuleiil paberi talle vastu nägu  lajatas.

Kirja lähemalt uurides märkas ta, et ainus mis teda kirjaga seob, olidki need nimetähed, ka käekirja milles olid need kirjutatud suutis mees ära tunda, see kuulus Askole. Kiri ise oli kirjutatud üle saja aasta tagasi,  jõudmaks arusaamale kirja vanusest raskendas asjaolu, et kuupäevast 01.01.1901 oli ära soditud kõik nullid. Paberile seatud sõnad rääkisid pidevalt uurist, mida kirjeldati kui kõige kallimat eset kogu suguvõsale, kuid kõik selles kirjas sisalduv ei olnud sugugi meeldiv. Kiri oli hoiatuseks mehele nimega Augustus- tema elu oli selle kella tõttu suures ohus. Elari proovis jätkata lugemist, kuid äkiline vihmasabin hävitas vana kirja enne kui mees sellega lõpetada jõudis.

Kohkunult oma kabineti poole tagasi kõndides märkas ta oma kohvitassi koristaja ruumi ukse ees. See oli täidetud värske kohviga. Eelnevate sündmuste kõrval ei paistnud selles enam mitte midagi imelikku. Kuum jook värskendas tema mälu sedavõrd, et äkitselt meenus talle number mis rippus koristaja uksel-191. Kuupäev kirjal lõppes tema mäletamistmööda täpselt samade numbritega. Ta tardus paigale, kui mõistis, et 1-1-191 tähendavad maja, korruse- ja ruumi numbrit.

Elari jooksis pöörase kiirusega koristaja juurde ning kui ta oli avanud ukse leidis ta varnas rippumas samasuguse uuri nagu kirjas kirjeldatud. Uuri osutid olid suunatud vanale kapile. Mees astus kapile lähemale ning selle avades ei suutnud ta oma silmi uskuda…/12 R/

Elari lähenes kapile ja avas selle. Kappi sisse vaadates vaatas talle vastu onu Asko surnukeha. Elari haaras taskust oma Huawei nutitelefoni ja helistas politseisse. Seda Elari aga ei teadnud, et tegemist oli onu Asko surnukehaga. Elari oli ju paanikas ja rääkis politseile ära, mis ta sealt leidis. Möödus umbes kümmekond minutit kui politsei saabus juba anatoomiamuuseumi ette. Anatoomiamuuseumi ette parkisid kaks halli Hummerit tekstiga „CSI”. Sealt astusid välja 3 vormis politseiniku ning üks mustas ülikonnas ja päikeseprillidega mees. Selleks hetkeks kui Elari oli jõudnud ümber pöörata oli politsei juba tema seljataha jõudnud. Ruumi sisenesid 3 politseiniku ja ülikonnas mees, ülikonnas mees osutas kapile ja sõnas: „Ohver vist enam kapist välja ei tule,” eemaldades oma näo eest mustad päikeseprillid. Ülikonnas mees vaatas Elari poole ja lausus: „Tere, mina olen Horatio, juhin siinset kuritegude uurimis meeskonda”. Elari ei vastanud midagi ja osutas näpuga kapis oleva onu Asko poole. Horatio noogutas ja näitas käega teistele politsenikutele, et nad laipa uurima läheksid. Politseinikud hakkasid laipa uurima, laibalt võeti koeproove ja tehti pilte. Horatio ütles kerge muigega: „Tippmodell” ja võttis prillid eest. Millal ta prillid uuesti ette oli pannud polnud Elari märganud. Elari nägi, et Horatiol on kaks paari prille, ühed ülikonna tasku küljes rippumas ja teised näppude vahel.  Horatio küsis Elarilt: „Kas teil on aimu, kes see isik seal kapis üldse on?” Elari raputas pead selle peale. Horatio küsis järgmise küsimuse: „Kas te teate, miks ta enam sealt kapist välja tulla ei saa?” /10 S/

Elari raputas järjekordselt pead, toibudes veel ehmatusest. Uurijad tegid kindlaks mehe vanuse, umbkaudse suremise aja ja lahkusid siis, jättes Elari tardunult seisma. Talle ei olnud ikka kohale jõudnud, kes kapis on ja miks ta seal on. Rahunedes ja uurimist arutledes, püstitas ta endale mitmeid küsimusi. Miks on onu Asko tema kapis? Kas uurijad olid puusse pannud või kuidas oli mehe vanus surres 150? Miks ta üldse suri? Need olid küsimused, millele Elari vastust ei suutnud mõelda. Lonksates aeg-ajalt enda jahtunud mõrudat kohvi ja põrnitsedes uuri, mille seierid näitasid kapile, leidis ta äkitselt niidijupi, kust võiks leida vastuse enda küsimustele. “Kelder!” hüüatas Elari järsku, haarates enda kohvitassi ja rutates keldrisse, mis oli ühtlasi ka muuseumi eksponaatide hoiupaik, kust võis vahel leida nii mõndagi põnevat. Keldrist seina najalt leidis ta koristaja, kes oli järjekordselt purjakil ning ei saanud ööd ega mütsi aru. Elari vaatas keldris ringi, et leida juhtlõngu. Ta leidis imeliku metallihunniku või asja, mida ta ei osanud seletada. Järsku kadus elekter ära, kelder oli täies pimeduses. Elari hakkas  kartma, kuna kelder oli täis inimeste kehaosasid. Üritades leida väljapääsu, kuulis mees kolinat. Ta üritab uurida, kust see hääl tuleb. Tuled hakkasid vilkuma, Elari hakkas veel rohkem kartma. Kolin hakkas talle lähenema. Elari tundis, kuidas miski talle läheneb. Äkitselt Elari nägi, et tuleb vastu raudrüüs mees. Kuid mitte keskajalises raudrüüs, vaid hoopis kaasaegses raudrüüs. Järsku võttis olend raudrüüs maski ära. Maski alt on näha saja euroseid, mis sealt välja kukkusid. Kui Elari küsis, kes see mees selles raudrüüs on, vastas too: “Kas sa ei teagi? Ma olen Robert Downey Jr.” Robert seletas, et ta hoidis Askot elus. Onu Asko oli elanud sellises raudrüüs nagu Robert, aga rüü hakkas Asko vastu ja tahab nüüd anatoomiamuuseumit endale. /9 II/

Sel hetkel tundus Elarile kõik veelgi segasem kui varem. Ta taipas, et reaalses maailmas ei ole sellised sündmused võimalikud. Ainsaks loogiliseks vastuseks haiglastele sündmustele oli see, et filmile „Saag“ sarnased tegevused võtavad ikka veel aset. Elaril hakkas halb, mõeldes milliseid asju ta läbi on elanud ning kukkus täielikult kokku.

Elari ärkas meeletu peavaluga. Ta vaatas ringi ning nägi end keset anatoomiamuuseumit. Ta istus tooli peal. Kinniseotuna.

„Kas see on tõesti viimane päev minu elus? Ma pean siit ära saama,“ mõtles Elari endamisi.

Järsku kuulis ta lähenevaid samme. Tema ette kakerdas koristaja. Kaine, kuid siiski kakerdas.

Elari ütles: „Lase mind siit kohe vabaks, ära pulli nüüd.“ Koristaja kõigest naeris selle peale ning lausus: „Aeg on käes Elari. Ma olen seda anatoomiamuuseumit tahtnud enda võimu alla juba aastaid. Mind takistasid ainult sina ja Asko ning kuna Asko on juba pildist väljas siis...“

Elari karjus vahele: „Sa oled haige inimene. Lase mind siit ära, ma annan sulle kõik mida sa tahad.“

Koristaja kordas end: „ Anna mulle anatoomiamuuseum“

Elari karjus: „ Üle minu surnud laiba“

Järgmised kümme minutit tundusid Elarile nagu terve igavik. Ta tõmbas end toore jõuga köitest vabaks ning hüppas kiire jõuga koristajale sülle. Koristaja võttis relva, mis rüseluse käigus maha kukkus ning sihtis sellega Elarit. Sihitmine polnud tal hea, ei aidanud ka igapäevane kergelt purjakil olek, mis talle aastate  jooksul juurde oli kasvanud. Elari kasutas seda hetke ning hakkas kiirel sammul katusele jooksma. Ta lootis sealt põgeneda oma helikopteriga. Ta jooksis mööda treppe. Keha ümbritses tal külm higi, kuuldes kuidas koristaja talle relvaga järgi hakkas jõudma. Koristaja oli Elari kannul. Ta teadis, et ta ei jõuaks enam katusele. Sel hetkel tegi ta midagi täiesti ootamatut. Ta hüppas kõige lähimast aknast alla.

Kukkudes oli ta valmis oma eluga hüvasti jätma. Kuni järsku püüdis keegi ta kinni. Ta päästjaks oli ei keegi muu kui Robert Downey Jr oma raudmehe kostüümis.

Elari lausus: „ Sa päästsid mu elu.“

Robert vastas: „ Minu tööks ongi elude päästmine.“ /9 I/

"Kuid kas teda saab ikka usaldada? Äkki on tema kurja koristaja kaasaosaline?" haarasid Elarit need mõtted sel hetkel. Temas segunesid mõtted ja emotsioonid korraga. Peatunud oli aeg, kadunud täielikult ruumi taju. Kõik tundus nii raske. Ta läks tagasi  endas hetkeni, kui ta läks kell 4.27  kohvi võtma läbi pimeda ruumi, sest ta tahtis leida seoseid. Seoseid... Kas neid sai siin olla? Sel hetkel tundus tal kõik arusaamatu ja ebareaalsena. Ta tahtis tagasi sellesse hetke. Ta tahtis oma vana elu tagasi. 

Elari kuulis häält ning ta tuli tagasi oma mõttemaailmast. Kõik oli siiski endine. "Kas kõik on korras?" küsis ustavalt elu päästmist tõotanud raudmees. Elari tahtis vastata, kuid sõnad oli kurgus kinni. Ta suutis vastata vaevaliselt: "Mhm." Raudmees vaatas talle kindlal pilgul otsa. See oli külm, umbes -27 Celsiuse järgi.

Raudmees ütles: "Ma viin su katusele, sest sinna sa ju suundusid". Meest haaras hirm, segadus. Kust tema seda teadis, kus ta oli jooksmas. Eeldas? Ei. Pole võimalik. Samal ajal hakkas Raudmees mehega üles suunduma, kasutades selleks oma kaasaegseid rakettsaapaid. Kuid juba maast tõustes, hüppas mees sülest maha.

"Kust ma saan sind usaldada, ka sina võid mulle halba soovida?" karjus Elari. Rauast mees vaatas rahulikult teda ning lausus: "See on sinu teha". Mees kohkus, sest seda vastust ta ei oodanud. Ta tundis sisimas, et Raudmees ei saa olla halb, kuna ta ju püüdis mu kinni.  "Olgu, lähme!" vastas Elari peale mõtlemist.

Katusele jõudes ei paistnud seal kedagi. Ta silmas oma helikopterit. See oli teisel pool katuse otsa. Raudmehega koos hakkasid nad päästemasina poole liikuma. Õhk tundus paks,selles oli pinget ja erutust. Hirmununa vaatas mees seisatades ümberringi. Miski oli valesti, ta tundis seda. Kuid teda kadunud hullu ta ei näinud ega ka kuulnud kuskilt. Raudmees küsis: "Miks sina, Elari, ei liigu?" Elari ehmus selle küsimuse peale. Haaranud mõtted hajusid, ta vastas üsna külmalt: " Ei midagi."

Nad jõudsid kopteri juurde. Igaks juhuks nad uurisid  ettevaatlikult koos Robert Downing Jr.-iga, et kas õhk on ikka klaar. Polnud jälgegi kolmandast hingest nende läheduses.

 "Kas oleme valmis minema" küsis Raudmees Elarilt peale uuringuid. Elari oli seljaga tema poole. Tükk aega ei vastanud Elari Raudmehele midagi, kui  viimaks ütles üle õla vaadates: " Meil on probleem. Meil pole võtmeid."

/11a /

Elarile meenus, et helikopteri võtmed jäid kappi. Ta hakkas võtmetele järele minema ning ütles Raudmehele, et ta tuleb kohe tagasi. Kui Elari kapini jõudis, kuulis ta, et miski liikus helikopteri poole, aga ta ei teinud sellest suurt asja ja avas ukse. Kapist vaatas vastu ainult üks võti, mis ei olnud helikopteri oma, vaid hoopis keldrivõti. Ta hakkas tagasi helikopteri poole minema, kuid märkas midagi liikumas. Ta ei hakanud uurima, mis see oli, sest ta oli Raudmehele lubanud, et tuleb kohe tagasi. Kopterini jõudes nägi ta, et Raudmehe rüü oli seal, kuid Raudmeest ennast mitte. Elari mõtiskles natuke ja otsustas selga tõmmata raudrüü. Ta ei osanud sellega ümber käia ja lendas esimese korraga otse piki helikopterit. Pärast hoolikat harjutamist sai talle selgeks, kuidas raudrüüga ümber käia.

Elaril tekkis mõte, et ta võtab oma nutika Huawei telefoni ja helistab politseisse. Ta ütles järgnevat: „Tere, olen Elari, raudmees Elari, ja anatoomiamuuseumi koristaja üritab mind ära tappa. Palun saatke kapid kohale.“ Politsei aga sai maruvihaseks ja vastas: „Kas te teate ka, mis jamad võivad tulla tüngakõnede tegemisel? Palun, ärge tülitage meid enam!“.

Elari hakkas mõtlema, et pole ammu kofeiinilaksu saanud ja nüüd peaks küll kohvi tegema. Ta vaatas huvi pärast helikopterisse ja nägi seal termost. Ta lõi oma raudrusikaga akna sisse ja võttis sealt termose, selles oli kohv. Värskest kofeiinilaksust hakkas ta mõtlema, mis on viimastel tundidel juhtunud, kuid äkki avanes uks ja sealt tuli välja koristaja, kes oli nüüd veel suuremas joobes ja tal oli ka relv käes. Koristaja lausus: „Nüüd on sul kriips peal, su raudrüü ei kaitse sind minu eest.“ Kuid äkitselt komistas koristaja ja kukkus katuselt alla. Elari oli hämmingus ja mõtles, et nüüd on kõik läbi, kuid siis avanes katuse luuk, kust vaatas välja... .

9. klass, III rühm

... see samune koristaja. Ta koperdas väikesest ümmargusest katuseluugist, vaatamata oma suurele kõhule ning laiadele puusadele, välja ning vilistas Elarile, kes oli minestamisele ilmselt lähemal kui pärast pikka tööpäeva koduuksel püksi pissimisele. Seekord ei olnud koristajal enam relva, vaid kildudeks löödud õllepudeli kael. Elari ehmatuseks ei olnud tal enam seljas raudrüüd. Ta ei suutnud mõelda millelegi, tema silmad hakkasid keerlema, suu kuivas ning hingamine muutus peaaegu võimatuks. Tema põlved nõrgenesid ja ta kukkus neile. Kui kriminaalajaloo teadlane mõnekümne sekundi pärast midagi tundma hakkas, oli see külm higi, mis tervet tema keha kattis. Selleks ajaks oli ka koristaja jõudnud kuidagi komberdades Elarile lähemale. Viimane aga mõistis, et kõik see, mis mõne tunni ajal juhtunud oli, paistaks ka kõige lollimale liiga naeruväärsena. Sel hetkel ei mõelnud Elari mitte millelegi ja tegutses silmapilkselt nii, nagu tema arvates õige oli. Ta tõusis äkitselt püsti ja karjus kõigest väest: „Kui see on veel uni, ärkan ma üles, kui end ära tapan!“ Selle peale kohkus koristaja, kes oli juba Elarile päris lähedale jõudnud, ja seisatas. Tema käest kukkus pudelikael, ta üritas Elarist kinni haarata. Koristaja õnnetuseks aga ei olnud tema reageerimisaeg piisavalt kiire ning väljasirutatud käte sõrmede vahelt libises läbi vaid Elari särk kirjaga „Fast as _ _ _ _“. Elari hüppas katuselt alla. Vabalangemise ajal ei sulgenud ta kordagi oma silmi, sest ta tahtis näha, mis teda ees ootab. Teda ootas ees anatoomiamuuseumi hoone kõrval olev äsja asfalteeritud parkimisplats. Elari hoidiski visalt silmi lahti hetkeni, mil tema keha ning parkimisplatsi vahel oli kokkupõrge.

Järgmisel hetkel ärkas Elari ehmatusega üles. Tema keha oli läbimärg, nagu oleks ta hetk tagasi ujumast tulnud. Ta vaatas enda ümber ringi ning sattus segadusse – Elari oli muuseumi fuajee põrandal kohvimasina ees. Kohvimasinas oli veel joomisekski kuum kohv. Mees kortsutas kulmu ning sügas kukalt: „Ei saa olla.“ Ta tõusis püsti ning viskas pilgu fuajee seinal asuvale kellale, mis näitas 4:32. Ta oli seal lamanud kõigest viis minutit. Viis minutit, mis tundus nagu mitu tundi täielikku põrgumöllu. Elari võttis kohvimasinast kohvi ja pani selle aknalauale, tal ei olnud enam mingisugust vajadust kofeiini järele. Ta katsus taskuid, kus tundis võtmeid, läks siis välja, lukustas anatoomiamuuseumi välisukse ning suundus kiirel sammul koju. 

/12H/