Seiklused kruiisilaeval!

 Kenora-Airos (6a poiss) läheb koos oma vanematega lasteaialõppu tähistama kruiisilaevale Baltic Sea. Nad võtavad poisi tungival soovil kaasa ka viimase lemmiklooma- koera nimega Penelope. Nende 3-päevane reis Stockholmist Tallinnasse ja tagasi saab alguse juuni keskpaigas.

 Õhtul, mil kogu pere end kajutis sisse on seadnud ja koeralegi on ase tehtud, minnakse viimaks õhtusööki nautima. Koer aga jäetakse kajutisse, et too plehku ei paneks.

 Pere tassib endale ette nii suuri portsjoneid soolastoitu kui ka mitu kausitäit magustoitu. Kenora aga eelistab piirduda ainult jäätisega, et ruttu väikse Penelope juurde tagasi lipata. Kes teab mis pisike koer üksi võõras kohas teha või tunda võib. Nii tormabki poiss kohe pärast väikest kausitäit jäätist oma kajutisse, et õhtul koerale laeva tutvustada. Kajuti juurde jõudes hakkab Kenoral veidi kõhe, sest ta märkab, et kajuti uks on veidi paokil. Uksest sisse astudes näeb poiss kohe keset põrandat asuvat koera pehmet aset ent koera ennast seal näha ei ole. Alguses ei saa laps midagi aru ning usub, et koer peidab end voodi all või kapis. Ta asub koera kajutist otsima. Vaatab üle voodialused, tekialused, duššikabiini ja kapitagused ent ei pane pisikese koera jälgi kusagil tähele. Poiss hakkab juba suurest hirmust nutma ja kardab, et ehk on koer haigeks jäänud või on keegi ta seal kajutist leidnud ja minema talutanud. Siis aga meenub poisile paokil olev uks. /7 I /

Enne söögisaali minekut olid vanemad öelnud, et too ukse kinni paneks. Aga poiss unustas seda suure ärevusega teha, kuna see oli tema esimene laevareis.

Kenora jooksis vanemate juurde söögisaali ning karjus, et Penelope on kadunud. Vanemad küsisid seepeale, kas Kenora oli siis ukse lahti jätnud. Too vastas, et vist küll. Vanemad tõusid kiiresti püsti ja jooksid koos poisiga kajutisse.

Isa jäi kajutisse kadunud koera otsima. Ta nägi seal koera aseme juures suuri poriseid jalajälgi. Need jäljed viisid uksest välja. Isa hakkas mööda poriseid jalajälgi edasi minema. Need viisid rahva sekka ja seal need äkitselt kadusid.

Isa läks valveruumi küsima videolindistust. Ta nägi sellel üht meest koeraga koridori peal jooksmas. Kajuti number oli 641. Isa läks sellesse kajutisse ja nägi, et kaelarihmal oli kirjas Aadolf. Ta oli kurb, et ei leidnud sealt Penelopet.

Kenora-Airos ja ema otsisid Penelopet auto tekilt. Tulutult. /5. B /

     Peale pikki otsinguid on olukord juba lootusetu. Kas tõesti ei ole Penelopet laeval?  Kenora ja ta vanemad istuvad kajutis, poisi silmad vees. Õige pea tõuseb Kenora-Aires ja lahkub otsustavalt kajutist. Kui vaja, küsitleb ta iga inimest laeval. Kohe koputabki ta naaberkajuti uksele. Seest kostavad lohisevad sussisammud. Uks avaneb aeglaselt ja avast piilub välja kaks kissitavat silma. „Ma ei osta midagi!“ lausub kähe naisehääl ja uks lüüakse kinni. Kenora koputab uuesti. Sellel korral tehakse uks juba hooga lahti ja selle avanud eakas naine takseerib poissi ülevalt alla. Mõistes, et ukse taga seisab vaid väike poiss, naine leebub ja kutsub Kenora viipega sisse. Kenora nuuksatab: „Mu kutsu on kadunud, kus ta on?“ Naine naeratab ja lausub vaikselt: „Siin oli üks mees. Ta läks teie kajutisse, ta arvas, et ma ei näinud, aga ma nägin. Kui ta lahkus, oli tal rihma otsas pisike karvane nässakas. Ta lausa jooksis sellega minema. Muide, mina olen Maimu.“ Siis jääb Maimu vait ja raputab pead. „Ei ole enam siin maailmas ausaid inimesi. Muide, ta läks vasakule.“ Lausub ta sosinal. Kenora lahkub Maimut tänades ja suundub paremale, sest pooli ta veel ei tunne. Peale paari sammu astumist kuuleb ta ema häält, kes teda teisest koridori otsast hõikab. Kenora unustab, mida ta tegema pidi ja jookseb kajutisse, sest aeg on juba hiline. Kenora jutustab emale Maimust, kellesse vanem suhtub skeptiliselt. „Sa ei tohiks võõrastega rääkida!“ noomib ema Kenorat. Seda kuuldes näitab poiss emale keelt ja ronib voodisse, poeb teki alla ja suigub peagi unne. Oma unenäos näeb Kenora Penelopet, kes temaga koos rohelistel väljadel jookseb. Nii head und pole Kenora ammu näinud.

     Järsku kõlab koera haugatus. Esialgu ei mõista Kenora, kas haugatus pärineb unest või reaalsusest. Siis aga kuuleb Kenora seda uuesti ja juba on ta voodist püsti, joostes koridori poole. Nurgal näeb poiss välgatamas valget saba ja kuuleb raskeid samme kaugenemas. Kenora ei kahtle hetkekski. Ta järgneb koerale. /6. A/

Kui poiss koridori astub ei näe ta seal kedagi. Talle meenub, mida rääkis Maimu, aga kuna Kenora ei tea kus on vasak pool pöörab ta paremale. Ta kõnnib mööda koridori edasi. Koridoris ei paista kedagi olevat ja poiss mõtleb, et kuulis koera haugatust unes. Kenora kõnnib veel natuke edasi ja jõuab liftide ja treppide juurde, ka seal ei näe ta kedagi. Ta pöörab ringi ja hakkab kajuti poole tagasi kõndima. Korraks tundub talle, et mingist kajutist kostub vaikne haugatus. Kenora on aga väsinud, ega lähe hääle järgi edasi. Kui ta kajutisse jõuab istuvad seal väga murelikud vanemad, kes on väga õnnelikud, et poiss tagasi tuli. Nad käsivad Kenoral magama minna ja lähevad ise veel Penelopet otsima. Hommikul ärkab Kenora juba kell kuus ja äratab ka vanemad, kelle öised koera-otsingud ei andnud tulemusi. Poiss tahab kohe koera otsima minna, aga vanemad keelavad teda, sest sellel poleks mingit mõtet.  /5.A /

Hoolimata vanemate keelust jookseb poiss kajutist välja koera otsima.Kenora otsib kõik kohad teist korda läbi aga ei leia midagi.Poiss istub nuuksutes pingile.Vanemad tulevad poissi lohutama."Küll me ta leiame,ära muretse" lohutab isa poega."Me peame selle mehe leidma"lausus Kenora. Nad vaatavad kajuti uuesti üle, et leida veel vihjeid selle salapärase mehe kohta, aga kahjuks otsingud ei andnud mingeid tulemusi."Tänaseks aitab" ütleb ema, "aga mis saab Penelopest" lausub poiss kurvalt.

 "Su emal on õigus, me ei leia teda, me oleme kõikjalt otsinud"selgitab isa Kenorale. "Aga me ei ole vaadanud laevatöötajate kajututesse". Ema ja isa ei kuulanud teda ja läksid tagasi oma kajutisse. Poiss peab otsinguid edasi omapead tegema.Ta läks töötajate koridori juurde, mille ees oli lukus uks. Kenora ei saanud ust lahti ja peab loobuma praeguseks. Õhtusöögi lauaääres ei lausu keegi ühtegi sõna vaid söövad vaikselt. 

Kell on juba kümme ja Kenora peab magama minema. Tuled pannakse kustu ja vanemad  on voodis. Poiss roomab voodist välja ning hiilib kajutist minema. Kenora märkab ühte õhtust koristajat lukku avamas, kui koristaja oli ukse lahti jätnud ja ise juba oma kajutis, hiilis Kenora ka uksest sisse töötajate kajutite koridori. Ta proovis iga kajuti ust ettevaatlikult, kui sattus ukse ette, mille kõrval olid porised saapad. Ta proovis ukse linki ja uks oli lahti. Poiss piilus ettevaatlikult sisse, kõik oli hämar siis kuulis ta suurt norskamist, ehmus ning jooksis minema.Ta jooksis oma kajutisse tagasi.

Hommikul kutsus ta oma vanemad sinna, aga pori jälgi ja saapaid ka polnud. "Siin ei ole ju midagi Kenora" rääkis isa. "Aga aga siin olid , need olid siin!" Imestas Kenora. Vanemad lahkusid aga Kenora jäi sinna mõtlema, "kuidas , need olid ju eile siin". Ta proovis ust, uks oli seekord lukus.

Poiss läks pettumusega laeva ääre ja vaatas laineid.Ta kõndis edasi ja tagasi mõtiskles, kuhu küll võis see salapärane mees minna, kui teda enam kajutis ei ole.

 Kenora hakkas laevas ringi liikuma, lootes meest kuskil leida. Ta käis läbi kõik putkad, mis laeval olid ja ka küsitles uuesti naaber kajuteid aga ei midagi. Poiss arvas et äkki proovib õhtul uuesti töötajate sektori koridori pääseda. Jälle kui vanemad olid magama läinud , hiilis Kenora kajutist välja. Ta piilus seina tagant töötajate koridori ukse poole ja märkas üht koristajat sisenemas. Ta hiilis kähku ukse juurde ja pani jala ukse vahel et see kinni ei läheks. Poiss kõndis kikivarvul mehe kajuti juurde. ta proovis uuesti ust avada aga uks oli ikka lukus. Äkki kuulis ta samme lähenemas. Kenora jooksis snäkiautomaadi taha peitu. Mees sisenes koridori ning märkas lahtist ust ja hakkas uurima ümbrust. /7 II/

  

Hoolimata vanemate keelust läks Kenora siiski koera otsima. Koridori jõudes, liigub Kenora suunda, kus eelmine õhtu oli niuksumist kuulnud. Koridoris liikudes nägi poiss suurt meest, kellel oli rihma otsas tema armas Penelope. Kenora karjus mehele, et tegemist on tema koeraga. Mees vaatas selja taha ja pani jooksu. Aset leidis põnev tagaajamine. Kahjuks lõppes see sellega, et mees jõudis kajutisse peitu pugeda. Kenora otsustas ukse taha kuulama jääda.

„Me peame midagi ette võtma, poiss oleks mind peaaegu kätte saanud“, ütles tugev mehe hääl. „Kuidas pagana päralt sa saad nii loll olla ja hommikul varakult koeraga jalutama minna?!“, küsis keegi tuttava häälega naisterahvas. Tundus nagu oleks rääkinud Maimu.

„Ei saa olla..ta oli ju nii tore ja isegi aitas mind“, mõtles Kenora endamisi. Ta otsustas edasi kuulata. „Ise sa käskisid mul ju koera teise kajutisse viia, kuidas me muidu kraami talle sisse süstitud saame?!“ karjus võõras mees. Kenora võis kihla vedada, et karjumist oli isegi tema kajutisse kuulda. „Sa oleks võinud seda ju õhtul teha! Sa ei saa ju ometi nii rumal olla, Robert“, karjus naine vastu. „No vahet ei ole, hakkame parem tegutsema, kruiis on varsti läbi ja koer tuleb koos kraamiga üle anda“, vastas ennist Robertiks nimetatud mees. Kenora kuulas õudusega. Mis kraam? Mis süstimine? Mida see üldse tähendab? Küsimusi oli nii palju ja mitte ühelegi ei teadnud poiss vastust. Kenora jooksis kiiresti tagasi oma kajutisse ja rääkis vanematele kõik mida oli kuulnud. Vanemad pidasid seda rumalaks jutuks. Poiss üritas neile selgitada, kuid vanemad siiski ei uskunud teda. Kenora hakkas nutma ja jooksis alla, turvameeste juurde lootuses, et ehk keegi sealt usub teda. Kahjuks peavad ka turvamehed poisi räägitud juttu lihtsalt väikese lapse rumalaks fantaasiaviljaks.
/8 III/

Jõudis kätte lõuna ja Kenora läks vanematega sööma. Äkitselt silmab poiss kõigest paar lauda eemal Maimut ja meest, keda ta oli kuulnud kutsutud Robertiks. Noor detektiiv sõi ära oma viimased friikad ja kui kahtlusalused lauast lahkuvad, palub ka Kenora luba lahkuda. Põhjuseks mõtleb ta välja kõhuvalu, tegelikult alustab Kenora aga jälitustegevusega. Ta jälitab Maimut ja Robertit kuni koridorini, peale varaste kajutiukse taha kadumist lippab Kenora ukse juurde. Ta joonistab sünnipäevaks saadud „Autode“ pildiga märkmepaberile, sest kirjutada ta veel ei oska, numbri „486“  ja kui see tehtud, hakkab poiss ära jooksma. Kuid on juba hilja, Robert kuulis poisi jooksusamme ning kajutist kostis Maimu kähe hääl: „Püüa see pagana pätakas kinni ja vaata, et ta minema ei saaks!“. Minuti pärast on Kenora mehe tugevate käte vahel. Paberilipik, mis oli hirmunud lapse käes olnud, langeb samal hetkel laeva koridori pehme vaibaga kaetud põrandale. Kenora aga viiakse salapärasesse kajutisse, kust Robert enne väljunud oli. Poisile on varaste turvalisuse huvides must kott pähe tõmmatud ja ta ei näe mitte midagi. Kajutis tõugatakse poiss voodile, ta ei näe midagi, kuid kuuleb vaikset niutsumist.

Vanemad on nüüdseks jõudnud tagasi kajutisse, aga midagi on valesti. Kenorat ei ole mitte kusagil. Vanemad on aru kaotamas, aga teades, et nutmine poissi tagasi ei too, istutakse maha ja üritatakse mõelda, kus poeg olla võiks. Kuna mõtlemine neil eriti hästi välja ei tule, otsustatakse küsida abi laevatöötajate käest, kas keegi pole nende kallist poega näinud. Edasised otsingud kulgevad mööda laeva pikki koridore. /6.B/

  

Vanemad lähevad pikki koridore edasi ja suunduvad tekile. Robert ja Maimu on tekil ja arutavad edasiseid asju. Robert ja Maimu märkavad murelikke vanemaid ning hakkavad ära minema. Vanemad järgnevad neile, et küsida kas nad on ühte väikest poissi näinud. Robert ja Maimu vastavad, et nad ei ole näinud väikest poissi ning suunduvad oma kajutisse. Vanemad tänavad ja lähevad tagasi kajutisse ning mõtlevad mida edasi teha.

Robert ja Maimu on kajutis ja mõtlevad edasiseid plaane. Neile tuleb meelde, et poisiga tuleb midagi ette võtta. Nad helistavad teistele osapooltele,et arutada mida poisiga teha. Tuleb erinevaid mõtteid kuid ükski ei ole nii täiuslik. Siis otsustavad nad kasutada poissi söödana, sest koer kuulab oma peremeest.

Vanemad lähvad söögisaali, et end turgutada. Nende lauda istub üks mees ja räägib neile midagi tähtsat. Mees annab neile paberilipiku ning küsib kas see on nende oma. Vanemad silmitsevad seda ning märkasid ,et all oli kirjutatud Kenora. Nad jooksevad kajutisse ja uurivad täpsemalt, mis on paberilipikul kirjas ning seal oli numbrid 486. Vanemad mõtlesid ,mis võiks olla selle numbrikombinatsiooni tähtsus. Nad tulid kajutinumbri peale ning läksid otsima , kus on kajut number 486. Leidsid kajuti ning koputasid. Maimu ja Robert ehmusid ning Maimu läks ukse peale ja Robert pani koera tualetti ning hoidis Kenora suud kõvasti kinni. Maimu tõmbas ukse praokile ja küsis mis vanemad soovivad. Vanemad näitavad paberilipikut ning Maimu silmitseb seda. Vanemad räägivad ,et see paber on rebitud nende poja sünnipäeva märkmikult. Maimu ütles ,et nende poega ei ole ta näinud ja pani kiiruga ukse kinni. Vanemad läksid nukralt kajutisse ja panid lehe laua peale ja seadsid magama.

Hommikul vanemad ärkasid ja kuulsid koera häält. Nad panid kähku riidesse ja jooksid kajutist välja. Hääl tuli kajutist number 486. Kajuti uks oli praokil, ema ja isa vaatasid tasakesi ning aeglaselt sisse. Vanemad nägid , et keegi läheneb kajuti uksele ja nad läksid kähku ukse juurest ära. /7 III/

Kenora vanemad kaovad oma kajutisse täpselt samal ajal kui Robert oma pea koridori pistab. „Kas Kenoral võis tõesti õigus olla”mõtlesid Kenora vanemad. Robert tõmbas kahtlustavalt kajuti ukse kinni. Kenora vanemad mõistsid, et nad peavad kiirelt tegutsema. Nad avasid vaikselt ukse ja hiilisid fuajeesse. Nad läksid administraatori juurde ning rääkisid juhtunust, kes õnneks uskus neid. Administraator kutsus laeva turvamehed, kes saabusid minuti pärast. Nad läksid kõik kajuti number 486. juurde, aga juba kaugelt nägid nad, et oli juba hilja. Röövlid olid ära läinud ja ukse pärani jätnud. Toas polnud ei Kenorat ega nende koera. Esialgu lasi administraator Kenora vanematel minna oma kajutisse ja oodata, nii nad ka tegid. Turvamehed läksid kajutis oleva telefoni lindistusi otsima.

         Kenora oli kuskil pimedas masinaruumis. Ta oli üksinda, kuid ta kuulis masinate undamist. Ta kobas ringi, aga ta käed olid kinni teibitud siiski ta leidis üles raudvõre ääre mis oli õnneks terav. Ta hakkas oma teipi mööda võre serva nühkima. Mõne minuti pärast sai ta käed lahti. Ta tõusis püsti ja hakkas ruumi seinu mööda kompama. Ei möödunud kaua aega kui ta leidis ukse. Kahjuks oli see lukus, aga õnneks leidis ta ukse kõrvalt lüliti ja ta vajutas seda. Ruum täitus valgusega ja ta avastas, et ta ei ole seal üksi. Seal oli ka Robert kelle kõrval oli tühi süstal. Ilmselt oli Maimu suurema tulu tarvis Roberti teelt kõrvaldanud. Ta vaatas ruumis veel pisut ringi ja allpool võret nägi ta telefoni. Ta hakkas kõrval olevast redelist alla ronima.

         Kenora vanemate uksele koputati. Ukse taga nägid nad turvamehi ja administraatorit. Neil lasti kuulata salvestusi. Neist oli aru saada, et kurjategijad olid öösel päästepaadiga põgenenud. Nüüd tuli kiirelt tegutseda ja rannikuvalve välja kutsuda. Samal hetkel helises kajutis telefon ja vastuvõttes oli kuulda Kenora häält, aga levi oli halb ja hääl hakkis. Jutust oli, aga aru saada, et Kenora oli laevas. Kohe hakkasid kõik töötajad Kenorat laevalt otsima. Lõpuks oli ka aega rannikuvalvele helistada ja valvepaadid vette lasta. Nüüd tuli Kenora vanematel ainult oodata ja loota.

         Umbes poole tunni pärast oli Kenora õnneks leitud. Kenora nägi oma vanemaid närviliselt fuajees istumas. Ta jõudis nende kõrval mõni hetk seista kui Kenora vanemad teda märkasid.

         Rannavalve pidas kinni kahtlase randuva oranži päästepaadi. Kohe sõideti asja uurima ja sealt avastati ainult niuksuv koer. Rannikuvalve läks võttis koera endaga kaasa ja hakkas liival olevaid jalajälgi jälitama. Mööda jälgi minnes leidsid nad Maimu ja vahistasid ta. Kui päästja paati tagasi jõudis helistas ta kohe Kenora vanematele ja rääkis kogu loo ära. Kenora vanemad rääkisid kogu loo ära Kenorale ja läksid oma kajutisse, kuhu varsti saabus ka Kenora koer.

         Nad sõitsid koju ja rääkisid ka oma lähedastele, mis juhtunud oli. (8 II)